Raamatukogu või raamatupood?

Kirjastaja küsib Raamatupalatis, et kas keegi üldse praeguse majanduskriisi ajal enam raamatuid ostab. Tuleb välja, et ikka ostetakse. Muide, on ka põhjust. Näiteks TÜ raamatukogu teeb oma e-poes tühjendusmüüki, et saaks uutele raamatutele rohkem ruumi. Raamaturiiulid pole paraku kummist ja nii tuleb aeg-ajalt oma kogusid õgvendada. Hinnad on soodsad nagu täikal, rariteetsematel või muul moel hinnalisematel teostel veidi kõrgemad.
Mina leidsin kohe esimese sirvimisega paar raamatut mida tahaks osta.

Neli tankisti ja koer. Veidi kallivõitu, aga kuna see raamat mulle lapsepõlves väga suurt mõju avaldas, siis võiks ju uuesti lugeda. Ma siiani mäletan mitmeid väga põnevaid detaile ühest tankistist, kes oli tiigrikütt ja väga täpne laskja, aga ma parem rohkem ei räägi. Koer oli ka üle keskmise koer muide.

“Maailmade sõda” olen ma juba ammu lugeda tahtnud. Seda ajamasina asja ma ei tea, aga ju ta ka hea on, kui see Maailmade sõjaga kokku on pandud. Üldiselt on sellised kombod alati päris head olnud, klapivad hästi omavahel. Hind on 65 krooni.

“Uru kummalisi seiklusi” olen ma ka juba lugenud, aga kuna ma olen selle raamatu kuhugi kaotanud, siis nüüd oleks hea võimalus see endale jälle 35 krooni eest soetada. Lugesin seda kuskil põhikooli aegu ning siis tegi see raamat mulle tublisti nalja oma pentsiku keelekasutusega. Ma arvan, et nüüd oleks seda veel naljakam lugeda, sest nüüd mõistan ma paremini “assimilatsioonipunkti” olemust ja seda, misasi täpsemalt on “Siilisitamaa”.

Kaunimad raamatud pühendan sul’

Eesti Päevaleht kirjutab, et Rahvusraamatukogus saab näha Eesti kauneimaiks tunnistatud raamatuid. Vaadates seda pikka nimekirja, millised raamatud kõik ilusad on, siis tekib tunne, et koledaid raamatuid eestis ei tehtagi. Teisest küljest jällegi pidin nentima, et kõik minu loetud raamatud olid, kui mitte koledad, siis vähemalt mitte nii ilusad, et jõuda top-25-de. Ehk teisisõnu, mina pole neist ühtki lugenud ja seega ei oska ka midagi muud tarka kosta.

Aga. Selline hindamine andis kohe inspiratsiooni ja seega valisin ma omaenda raamatukogust välja kolm minu meelest kõige ilusamat. Hindasin raamatuid nii kaanekujunduse, paberi kvaliteedi kui ka üldise kompositsiooni kategooriates ning tulemused on järgnevad:

3. koht: Edward Lucas “Uus külm sõda”. Kaanekujundus on ilus, kasutatud on selgeid, sirgeid jooni ning see mulle meeldib. Samuti see tinglik peegeldus, kus kremli tornidest saab segu rakettidest, kõrghoonetest ja naftapuurtornidest. Seest on kahjuks aga võrdlemisi igav, paber on isegi liiga valge ja trükivärv liiga must. Millest see trükimust kirjutab, ei saa ma veel öelda, sest see raamat on üks mitmetest, mis veel lugemisjärge ootavad.

2. koht: Michael Powell “Back In The Day – 101 things everyone used to know how to do”. Eesti lugejale veidi võõras käsiraamat asjadest, mis ameeriklaste jaoks kunagi loomulikud olid, kuid tänapäeval enam mitte. Raamatus on isegi märkus: “This book is for entertainment purposes only. Some of the activities discussed should not be attempted  without professional supervision, or unless the reader has been properly trained or instructed in their technique.” Mis mulle aga selle raamatu juures meeldib on see, et tõesti on püütud selle välimust teha selliseks, nagu üks mõnekümneaastane “kodu korda” käsiraamat võinuks olla. Selline veidi rohmakas ja vananenud kujundus jätkub ka sisekülgedel, lehed on prinditud selliseks, nagu nad oleksid võrdlemisi kehva kvaliteediga paberist ja sisaldaks igasugust prahti, mis paberi valmistamisel pressi vahele jääb. Raamatus on kõige muu põneva ja veidra kõrval todud ära õpetused, kuidas taguda mõõka, teha leiba või seepi, punuda korvi, parandada katust, käituda keskaegsel pidusöögil ning lugeda välja erinevaid perekonnavapi detaile. Samuti saab teada, kuidas kirjutada sonetti või valmistada kanuud. Väga lihtne

1. koht: Hagi Šeini “Suur teleraamat”. Tegemist on raamatuga, mis oma olemuselt on täpselt see, mida pealkiri lubab. See on suur ja räägib televisioonist. Televisioon on teadupärast pilti näitav meedium, seega on raamatus ka palju pildimaterjali. Kindlasti pole see mingi juturaamat, aga lugemist sealt siiski leiab. Mis teeb just selle raamatu minu silmis kõige ilusamaks, on täiesti käegakatsutav kvaliteet alates kaanest, mis on sametine ja veidi reljeefne. Paber, millele see trükitud on, on täpselt õiges tasakaalus “kriidisusega”, et oleks hea pilte vaadata, aga ei muudaks teksti lugemist väga võõraks samas. Kaanekujundus ise on tõesti klass omaette, mulle kohutavalt meeldib leida iga kord, kui ma selle raamatu kätte võtan, jälle üha uusi detaile. Samas on selles mingisugust art deco/neogooti hõngu, mis mulle samuti sümpatiseerub.

Punane elavhõbe Andres Anveltilt

Krimiromaan Punane elavhõbe pakub inimesele võimaluse kaeda kriminaalsete 90ndate ajastusse, olla seal koos raskeid kuritegusid uurivate kriminaalpolitseinikega. Autobiograafiasse kalduva teose muudab põnevaks selle tõsielulisus, zargoonirohkus(mida aidatakse lugejal mõista mitte ei hoita pimeduses) ja eluline mõõde raskelt tööd rügavate inimeste professionaalse küninismi vahele.

Huvitav lugemine kindlasti ka Andrese endistele kolleegidele, kellest nii mõnigi tänapäeval veel kuritegevuse vastu võitleb. Tegelikult kogu see jutustus on pannud lisaks minule nii mõnegi teise mõtelema sellele, et sellest loost saaks vahest isegi veel parema filmi. Jään ootama.

Kurt Vonnegut “Tšempionide eine”

Kah vana raamat, aastast 1978. Kuid kui välja arvata mõned tollele ajale iseloomulikud käitumismallid ja ammu turult kadunud tooted või muutunud linnaelustik, on tegemist ka tänapäeva lugejale äratundmist pakkuva raamatuga.

Lugesin seda raamatut päris ammu, aga kindlasti tahaksin uesti lugeda, sest sellest raamatust alates hakkas mulle Kurt Vonnegut väga meeldima. Võimalik, et tegemist on isegi mu lemmikkirjanikuga, kuigi selliste kõige-kõige valimistes pole ma kunagi erilist mõtet näinud.

Ma ei loeks seda mitte raamatu enda, vaid autori pärast. Vonneguti stiil tõmbab lugedes seest veidi õõnsaks ja manab ette väga tõetruu pildi, kasutades tihtipeale veidi õõvastavate situatsioonide kõrval võrdlemisi humoorikaid joonistusi ja illustratsiooe. Üks esimesi selliseid selles raamatus on näitena ning kujutab urruauku. See näeb välja umbes selline:
*
Raamatu sisu ei tahaks lahti seletama hakata, aga räägib see raamat ühest veidi peast segi olevast või minevast mehest, kelle elu seletab Vonnegut ümber justkui kellelegi, kes ei tea elust planeedil Maa peaaegu mitte midagi. Selline lähenemine on mulle kirjanduses meeldinud ilmselt juba lapsest saati ning teeb lugemise vähemalt minu jaoks naljakaks ja lõbusaks.

Vladimir Beekman “Öölendurid”

Raamat ise on juba päris vana ja kindlasti seda raamatupooidest lihtsalt niisama ei saa. Teos ise on pärit aastast 1975 ning on oma 120 leheküljega hea kiire vahepala või sobilik inimesele, kes armastab lugeda pigem vähe.

Raamatu tegevus saab alguse sõja ajal ühelt saarelt, kust kord nädalas tõuseb õhku pommituslennuk ning jääb siis vaenlase territooriumi kohal lennates käsku ootama. Hoolimata pikkadest ja rutiinsetest lendudest käsku aga ei tule ning hommikuks pöördub lennuk tagasi oma saarele. Kuni ühel päeva tundub piloodile, et miski oleks nagu teisiti.

Mõnus ja veidi ka pigeline lugemine, sisaldab ohtralt sündmustikukirjeldusi, mis on eriti meelt mööda neile, keda köidavad lennukid.

Lynne McTaggart “Väli” (kirja pani David)

Viimase  ja leid, hetkel veel lõpetamata.
Tegu on populaarse raamatuga “pseudoteaduse” vallas. Autor on kokku ko-gunud erinevate loodusteadusliku (enamasti füüsika, psühholoogia ja neuroloogia) taustaga teadlaste uurimused nähtustest, mis hälbivad tugevalt üldtunnustatud “peavoolust” – nähtustest, mida me nimetame paranormaalseteks: homöopaatia, telepaatia, bioloogiline kaugm~oju, tervendamine, tuleviku ennustamine jne. McTaggart nimetab oma teost a jakirjanduslikuks uurimustööks.

Omamata reaalharidust, on ta esitanud teaduslikku teksti “maakeeles”, kuid samas hämmastava lakoonilisuse ja korrektsusega. Raamat on üles ehitatud loogiliselt ja referatiivselt. Alguses antakse sõna kvantfüüsikutele ja formuleeritakse mingit laadi teooria, alternatiivne maailmapilt, hiljem seda laiendatakse ja tuuakse igal etapil näiteid vastavatest “pseudoteaduslikest” uuringutest. Lühidalt: kogu universum koosneb ühtsest energiaväljast (nullpunkti väli – kiirguse kvantteoorias üldtunnustatud, kuid seletamata fakt). See väli kätkeb endas informatsiooni kõige kohta, võimaldab seletada seletatamatut, alates Newtoni seaduste tuletamisest ja lõpetades telepaatia, tuleviku ette nägemise ning muude anomaalsete nähtustega.

On üks oluline erinevus v~orreldes ülejäänud “paraga”, mis seni kätte on juhtunud. Uurimuses viidatakse suures osas reaalsetele allikatele – artiklitele
mainekates ja vähem mainekates teadusa jakirjades. Samas kui näiteks Icke viitab vaid oma maailmavaadet jagavate autorite samav~ord hullumeelsetele teostele.

Silmaringi avardav, mõtlemapanev, teistsugune. Suurepärane vahepala. Soovitan.

Aldous Huxley, “Pärast tulevärki” (kirja pani Sandra)

Esmatutvusena Aldous Huxley’ga jäi mulle kodusest raamaturiiulist silma väike pehmes köites raamat „The Island“. Panin selle enda jaoks valmis ja plaanisin kultusteost lugema hakata. Miskipärast jäi plaan aga tookord katki ja raamat rändas lõpuks riiulisse oma vanale kohale tagasi.

Teist korda läksid mõtted Huxley juurde märgates laual tema teist legendaarset teost „Hea uus ilm“. Pilguheitmisest ja sirvimisest sai kiiresti lugemine. Lõpetasin raamatu vaimustuse ja masendusega.

Kolmas ja seni viimane kohtumine Huxley’ga toimus samuti küllaltki juhuslikult, kuid seekord arvasin ennast vähemasti teadvat mida võiks oodata. Seekord oli tegemist õhukese ja kulunud Loomingu Raamatukogu köitega. Kohtumine ise oli aga kui võõraga.

Eestis 1988. aastal välja antud novell on Mati Soomre tõlkes ja kuulub originaalis  Huxley viiendasse lühijuttude kogumikku „Brief Candles“ (1930). Kui juba eelmainitud teoste „The Island“ ja „Brave New World“ tõttu sai Huxley’st 60-ndate hipipõlvkonna iidol japsühhedeelse kirjanduse üks ikoone, siis antud novell on utoopilisest teaduslikust fiktsioonist kaugel. Tegemist on kahe inimese peene psühholoogilise analüüsiga. Väidetavalt sai kirjanik looks inspiratsiooni Chateubriand’i kirju lugedes.

Vananevasse, kuid imetletud ja endaga rahulolevasse kirjanikku armub puhkuse ajal Itaalias verinoor tütarlaps. Miles Fanning on 50 aastane mees, kes näeb välja oma east hulga noorem ja ahvatleb ikka veel noori austajaid. Tema kõige kaduvuse üle juurdlemiseni jõudnud mõttemaailm on aga noorte tüdrukute unistustest neist kaugel.

Pamela Tarn on üks paljudest, kes kirjanikule imetleva kirja saadab ja oma suureks õnneks temaga juhtumisi tutvub. Ja armub. Pigem võiks küll öelda, et ta kujutab ette, et armub, olles lummatud vanema erudeeritud mehe tähelepanust. Miles on küll noorest ilust võlutud, kuid mõistab tohutu ajalõhe ületamatut takistust nende vahel. Tal ei õnnestu seda aga Pamelale selgeks teha ning lõpuks murdub ka ta enda vastupanu, mis viib kurbade tagajärgedeni.

Novelli süseež ei ole ju midagi rabavat – vana ja tark mees, kellest on vaimustuses noor ja naiivne tütarlaps. Aga sellist teemat, millest keegi juba sadu kordi kirjutanud pole, on raske leida. Kuid küsimus polegi teemas. Küsimus pole ka selles, et tegemist on sama mehega, kes lõi „Hea uue ilma“. Inglise ühe suurima kirjaniku väikest novelli tasub lugeda kui näidet sõnaseadmiskunsti klassikalisest meistritööst.

Leo Kunnas “Gort Ashryn” (kirja pani Hans)

Mees ärkab üles ja vaatab ringi. Kõik on justkui tavaline, kuid siis märkab ta, et midagi on kadunud. See on tema vanavanaemalt päranduseks saadud kallis ehe, mis on kadunud. Järgmisena näeme ekraanil naist, kelle näol on kahtlane ilme… Selline oli kunagi üks Kreisiraadio sketš, kus telediktor räägib algusest lõµpuni ära algava filmi sisu. Kuna head nalja ei taha korrata, siis ma ei räägi ka raamatu “Gort Ashryn. I osa. Enne viimast sõda” süžeest.

Aga üldistavalt peab ütlema, et Leo Kunnas on täitnud oma lubaduse ja kirjutanud ühe korraliku ulmeraamatu. Korraliku selles mõttes, et tegu on ulmega, mida võikski oodata ühelt endisest sõjaväelasest kirjanikult. Kunnas pühendub detailidele ja mõtleb läbi erinevate sündmuste ja tegelaste tausta. See on tegelikult vähe öeldud. Kunnas on konstrueerinud ajaloo selliselt, nagu see võiks meie tänase hetke teadmiste ja fantaasiate (pluss väikese mõttemängu) tulemusena järgmise tuhande aasta jooksul areneda.

“Gort Ashryn” on osalt näide korralikust futurismist, osalt klassikaline kosmoseulme, osalt sõjaväelase romaan, aga osalt ka lugu inimsuhetest. Seal on ohtralt kunnaselikku jalaväelasementaliteeti, mis raamistab kogu taustaloo inimkonna (ja meie galaktika) arengust. Kunnas on mõelnud, kuhu võiks 1000 aastaga areneda internet, mida inimesed siis söövad, millised printsiibid valitsevad tsivilisatsioonidevahelises diplomaatias, kuidas kiusavad jõmmid süütut tüdrukut – aga muidugi eelkõige seda, milline sõjavägi on toimiv sõjavägi ja muid erialaseid küsimusi.

Soovitan tungivalt ulmesõpradele, soovitan soojalt sõdurilugude huvilistele, kindlasti neile, kellele on imponeerinud varasem Kunnase ilukirjandus. Ja tegelikult soovitan kõigile, kes naudivad seda tunnet, et ma ei saa raamatut veel käest panna – ja märkavad siis viimast lehte pöörates, et kell on juba viis hommikul.

Margaret Atwood „Kassisilm“ (kirja pani Juliette)

Vahel on hea korrastada omi mõtteid, avastades neid mõnest raamatust – ähvardavalt tuttavatena.

Minu jaoks ongi hea raamat see, mis tekitab suurpuhastuse tunde, kus lisaks tolmustele sokkidele avastad ka mõne vana luukere.

Tuntud Kanada kirjaniku Margaret Atwoodi raamatutes ei pea pettuma: neis on kõike seda, mis teeb raamatust HEA raamatu:

põnevust, teravust, tohutul hulgal irooniat ning mõtteid, mida võiks lausa omadeks pidada, kui nad poleks nii hästi sõnastatud.

Valdavas osas on Atwoodi raamatute kangelasteks naised – teel oma tõelise „mina“ poole.

Selliste naiste kohta on ehk kõige viisakam väljend „omapärane“, sagedamini tituleeritakse neid siiski „napakateks“.

Tasub mainida, et kõigil neil Atwoodi naistel on hämmastav oskus jääda ausaks ja siiraks ka siis, kui olukord seda kõige vähem sooosib.

„Kassisilma“ lugu on andekast kunstnikust, kelle loomingut mõjutab lapsepõlves kogetu.

Raamatu peategelane Elaine otsib lepitust enda minevikuga, suutmata andestada ja unustada lapsepõlve alandusi.

Kust tulevad õelad ja karmid naised? Ikka lapsepõlvest, kus saavad alguse kõik meie foobiad, maaniad ja hoolega poputatud fiiliad.

Soovitan seda raamatut soojalt kõigile, kes usuvad, et pikk viha pidamine on sihikindluse tunnus.

John Fowles, “Liblikapüüdja” (kirja pani Ketlin)

Igatsesin suvepuhkusel raamatut, mis võtaks mind endaga kaasa. Tahtsin rännata kaugemale suvila terassist, kus ma päevi õhtusse veeretasin. Tänu Eesti Päevalehe menuraamatute kampaaniale sattus kätte John Fowles´i teos „Liblikapüüdja”. Kui tavaliselt tuleb sissejuhatusest kaugemale nägemiseks end kokku võtta ja edasi lugema sundida, siis seekord oli vastupidi. Algus haaras hooga kaasa ühte hullumeelsesse maailma.

Adrenaliini tekitasid pika ja kõhetu mehe mõtted. Ta kogus liblikaid ja ihaldas oma kollektsiooni kunstitudengist tüdrukut, keda ta salaja jälgis. Üsna ruttu viis ta oma unistuse ellu ja röövis neiu – nii nagu ühe kauni liblika, kes veel puudu oli. Meetod oli muidugi jõhkram kui liblikavõrk. Lausa jälk ja okendamaajav. Aga selle eesmärk oli siiras armastus. Liblikapüüdja oli maamaja keldrisse ehitanud nii luksusliku puuri kui võimalik. Ja täitis kõik oma ihaldatud objekti soovid. Välja arvatud ühe ja ainukese soovi, mida neiu tahtis – vabadust ta talle ei võimaldunud.

Raamatu muutis huvitavaks see, et esimeses osas olid mehe, teises keldrisse surutud noore naise mõtted. Tuleb tunnistada, et liblikapüüdja mõttekäike oli hoopis põnevam jälgida. Järjekindel, hullumeelne, maniakaalne. Liiga arusaamatu ja kauge minu jaoks.

Tüdruku mõttemaailm oli arusaadav, lihtne, inimlik. Suutsin samastuda. Kõige rohkem köitis mind selle raamatu juures vabaduseihalus. Ja kui hirmutav on ainuüksi mõte vabaduse kaotamisest. Ka filme vanglatest ning vangidest jälgin samasuguse huviga – milliseid mõtteid tekitab vangistus? Kuidas inimesed seal piiratud territoorimul endaga hakkama saavad. Kui on liiga palju aega olla enda ja oma mõtetega, siis peab väga tugev olema, et end mitte hulluks mõelda. Ja kui väikestest asjadest võib rõõmu tunda. Kas või võimalusest ahelatega aias jalutada, et kuulata linnulaulu ja hingata kaks sõõmu värsket õhku.

Lõppude lõpuks loeb ju lõpp. Ennustasin kümneid kordi, millise lõpu kirjanik sellele teosele külge pookinud on. Optimistina lootsin, et tüdruk pääseb eluga, saab kauni liblikana vabadusse lennata. Või keegi leiab ta. Või suudab ta oma vangistajast jagu saada…

Tegelikult näitas lõpp seda, et me kõik oleme teiste inimeste perversuste eest kaitsetud. Me ei tea, kes meid jälgib ja oma kollektsiooni igatseb. Ja see mõte on hirmutav.