Vahel on hea korrastada omi mõtteid, avastades neid mõnest raamatust – ähvardavalt tuttavatena.

Minu jaoks ongi hea raamat see, mis tekitab suurpuhastuse tunde, kus lisaks tolmustele sokkidele avastad ka mõne vana luukere.

Tuntud Kanada kirjaniku Margaret Atwoodi raamatutes ei pea pettuma: neis on kõike seda, mis teeb raamatust HEA raamatu:

põnevust, teravust, tohutul hulgal irooniat ning mõtteid, mida võiks lausa omadeks pidada, kui nad poleks nii hästi sõnastatud.

Valdavas osas on Atwoodi raamatute kangelasteks naised – teel oma tõelise „mina“ poole.

Selliste naiste kohta on ehk kõige viisakam väljend „omapärane“, sagedamini tituleeritakse neid siiski „napakateks“.

Tasub mainida, et kõigil neil Atwoodi naistel on hämmastav oskus jääda ausaks ja siiraks ka siis, kui olukord seda kõige vähem sooosib.

„Kassisilma“ lugu on andekast kunstnikust, kelle loomingut mõjutab lapsepõlves kogetu.

Raamatu peategelane Elaine otsib lepitust enda minevikuga, suutmata andestada ja unustada lapsepõlve alandusi.

Kust tulevad õelad ja karmid naised? Ikka lapsepõlvest, kus saavad alguse kõik meie foobiad, maaniad ja hoolega poputatud fiiliad.

Soovitan seda raamatut soojalt kõigile, kes usuvad, et pikk viha pidamine on sihikindluse tunnus.