You are currently browsing harrystoteles's articles.
Krimiromaan Punane elavhõbe pakub inimesele võimaluse kaeda kriminaalsete 90ndate ajastusse, olla seal koos raskeid kuritegusid uurivate kriminaalpolitseinikega. Autobiograafiasse kalduva teose muudab põnevaks selle tõsielulisus, zargoonirohkus(mida aidatakse lugejal mõista mitte ei hoita pimeduses) ja eluline mõõde raskelt tööd rügavate inimeste professionaalse küninismi vahele.
Huvitav lugemine kindlasti ka Andrese endistele kolleegidele, kellest nii mõnigi tänapäeval veel kuritegevuse vastu võitleb. Tegelikult kogu see jutustus on pannud lisaks minule nii mõnegi teise mõtelema sellele, et sellest loost saaks vahest isegi veel parema filmi. Jään ootama.
Elav fotomaterjal tugevdab laengut
Veidi keeruline on mainstreamiks saanud Eesti raamatumaailma viimaste aastate ühte kõvemat blockbusterit arvustada, kuid lugeda julgen seda soovitada küll. Mihkel Raua autobiograafiline jutustus punk-elust Eesti jaoks keerulistel, ent murrangulistel aastatel ning neile eelnenud aegadel.
Eesti Päevalehes ennast paljude jaoks põneva kolumnistina tutvustanud muusikul on jätkunud vahedat sulge ka raamatu formaadiks ning kõlavaid nimesid roppustega võidu pilduv Raud pakub lugejale intrigeeriva sisevaate 80ndate alkoholilembeste bändimeeste igapäevaellu.
Punk-seks-alko kolmainsusest tiine elu vääris kahtlemata kirjapanekut kui oma ajastu märki, mida ei maksaks siiski laiendada kogu Eesti argielule, kuid teatava kogukonna olmena on kirjeldused igati usutavad ja nauditavad.
Raamatus on lugemist ka neile, kes muidu punkelust ja -muusikast suuremat ei pea. Kui Raud on mõneti peljanud et vahest tuleb sellest teravamat jama inimeste poolt, kes täna on nn lugupeetud ühiskonna liikmed teisenenud rollis, siis peale omaaegse diskori pole keegi kära teinud. Õige ka – Raud möönab raamatuvälistes kommentaarides ka ise, et mida neil ikka pahandada päevade viisi maani täis olnud mehe meenutuste peale.
Minul vaheldusid leheküljed lennatas ning usun, et tulen raamatu juurde veel mõnel sumedal suvepäeval tagasi kui kusagil vanaema võrkkiiges selleks aja leian. Kuigi nii mõnelgi peoloomal ja muidu põneval elukal oleks samuti lugusid mida jutustada, siis seni pole sedavõrd kirevat kirjutist minu silmad veel näinud. Tunnustan ja soovitan
